Olen mõelnud filmiblogi kirjutamisest juba pikka aega – täpsemalt “Tasujad: Ultroni ajastu” (2015) esilinastusest. Mulle on öeldud, et mu sõnastus ja stiil on huvitavad, seega, miks mitte kirjutada. Üritan luua mingisuguse struktuuri, et oleks kerge mu arvustusi lugeda, mõista ning võrrelda. Üritan esialgu vaadata ühe uue filmi kinos ja ühe vanema filmi kuus ning nende kohta kirjutada. Võib-olla ka seriaale, võib-olla mänge, võib-olla uudiseid/spekulatsioone/teooriaid kajastada, kes teaaaaab.

Mingi hetk loon ka andmebaasi kõikide filmide kohta, mida ma näinud olen ja üritan midagi huvitavat sellega teha. Mulle meeldib statistika, seega see on rohkem mu enda lõbuks. Kogu see blogi on mu enda lõbuks. Ma pole kriitik, ma pole hariduselt filmiekspert, mulle lihtsalt meeldib filme vaadata.

Vanemate filmide kohta ei oska öelda, aga juunikuus on plaanis minna vaatama “X-Mehed: Tume Fööniks” ning “Mehed mustas: globaalne oht”, mõlemad pika ajalooga ulmefilmid. Senikauaks aga, et aimu saada mu maitsest, annan teile minu top 5 koomiksifilmide nimekirja:

5. “Kapten Ameerika: Kodusõda” (2016)

“Tasujad 2.5” on oluline osa Marveli filmiuniversiumi saagas – see näitab selle universiumi kompleksust, tegelaste arengut ning üht parimat võitlust Marveli filmides Leipzigi lennujaamas. Olen teadlik, et Zemo plaan on veidralt õnne peale üles ehitatud ning et filmi värvid on väga hallid, kuid kuidas ei saa lõbu tunda kui lemmikkangelased kaklevad üksteise vastu? Intrigeeriv, lõbus ning universiumi laiendav, täpselt minu moos. Film tutvustas ka kaks uut ja kauaoodatud tegelast, Ämblikmees (Vol. 3) ning Must Panter. Nende lisamine ansamblifilmi jättis ära alguselugude filmid, millest paljudel filmivaatajatel on juba kõrini.

4. “Galaktika valvurid” (2014)

Üks vähestest Marveli filmidest, mida ma ei käinud kinos vaatamas, sest, nagu enamus koomiksite mitte-lugejaid, ei olnud kuulnud sellest bandest. Kui lõpuks tagant järgi vaatasin, mõistsin, et vaid Marvel oskab teha 1960.-70. aastate pop-muusikaga väga südamlikku kosmoseulmefilmi, kus pesukaru on paariline liikuva puuga. Samuti ka hea alguskoht uutele Marveli filmide vaatajatele – tutvustab igavikukive kõige paremini ning on üsna lahus ülejäänud saagast. Režissöör James Gunn on imeline mees.

3. “Logan” (2017)

Ainus film, mis pole Marveli filmistuudio loodud, kuid siiski Marveli koomiksitest tegelane. Hugh Jackmani Wolverine oli 2000. aastate alguses populaarseks saanud X-Meeste filmide särav täht ning siiani ei oska keegi ette kujutada kedagi teist Wolverine’i mängimas. “Logan” oli ideaalne lõpp tegelase arengule ning kogu X-Meeste universiumile, kuid miskipärast stuudio juhid seda ei mõistnud ja otsustasid veel kaks filmi teha. Meile anti väsinud kangelane, kes teadis, et on suremas, ning ootas seda. Talle ei antud pensionipuhkust, vaid lükati uuesti lahingu keskele. Ta nägi sõpru ning süütuid inimesi suremas päästes oma peaaegu tütart. Väga omapärane film kangelaste žanris.

2. “Galaktika valvurid Vol.2” (2017)

Ma pole kohanud inimest, kes nõustuks minuga selle filmi osas. See võttis kõik head jupid esimesest osast ning laiendas neid. Olen teadlik, et filmis on palju sissesurutud huumorit, mis vahel ei maandu päris hästi, kuid filmi sisu on see, mis paneb selle filmi nii kõrgele mu nimekirjas. Mida tähendab perekond, sõbrad, moraalid, kui kogu elu on tragöödiat täis? Peter leiab oma kauakadunud isa, kes on universiumi algataja ning psühhopaatse maailmavaatega. Tappes oma isa, kaotab ta ka Yondu, tema isaliku eeskuju, kes hoolitses Peteri eest lapsepõlvest saati karmi kasvatusega. Rocket mõistab kohe filmi alguses, et ta ei kuulu kuhugi ning ei suuda armastada kedagi peale Grooti. Filmi jooksul suudab samastuda Yonduga ning viimaks mõistab, et tema semud Galaktika valvurid ongi ta pere. Gamora ja Nebula lepivad ära, Drax selgitab oma pere leinamist. Mainimata ei saa veel jällegi jätta ideaalset soundtracki ja imetlusväärseid eriefekte. Kui animeeritud nuttev pesukaru Cat Stevensi “Father and Son” taustal suudab teha südame soojaks ja silmad vesiseks, suudan ma andestada mõne kehva nokunalja.

Auväärne maine. “Ämblikmees: Uus universium” (2018)

Tahan mainida ka suurimat üllatajat 2018. aastal, mis napilt jääb top 5 nimekirjast välja. Ämblikmees on näinud juba neljandat “taaskäivitust” viimase 20 aasta jooksul (Sam Raimi triloogia, Sony kaks filmi, Marvel ja nüüd Spiderversium). Enne filmi ma eeldasin, et mulle ei meeldi järjekordne Ämblikmehe alguselugu – liiga palju juba nähtud neid. Unikaalsete visuaalide ning jutuvestmise stiili tõttu mulle väga sobis see film. Dimensioonides (või universiumites?) rändamise niche on miski, mida pole seni tehtud koomiksi filmides ning see tuli hästi välja. Kõiksugu tüüpilised segadused, mis tekivad laadsete filmidega, said humoorikalt lahendatud. Lugu oli väga soe, sõnumiga, et kõik saavad olla kangelased.

1. “Tasujad: Igaviku sõda” (2018) ja “Tasujad: Lõppmäng” (2019)

Olen teadlik, et tegin natuke petekat, et panin kaks filmi esimesel kohale, kuid ma leian, et see on praegusel juhul õigustatud. Need on filmid, mis võtavad üle 10-aastase ning 22-osalise saaga suurejooneliselt kokku. Olen kuulnud inimesi, kes ütlevad, et Marveli filmid on vaese mehe “Tähtede sõda” või “Sõrmuste Isand”. Mul on ükskõik, kas mind peetakse vaeseks või mitte – “Tasujad” on minu “Tähtede Sõda”, Kapten Ameerika on minu Luke Skywalker, Thanos on minu Darth Vader, Alan Silvestri on minu John Williams. “Igaviku sõda” on film Thanose kohta ning tema universiumi vallutamisest. Film suudab tekitada empaatiat Thanose vastu ning näidata, et ta tegevused on põhjendatud. “Lõppmäng” räägib ohverdusest ning kuidas ka kõige tumedamadel hetkedel elus ei tohi alla anda. Filmid suudavad väga osavalt žongleerida mitmekümne tegelase vahel erinevates kohtades nii ajas kui ruumis. Chris Evansi ja Robert Downey Juniori näitlemisoskused on fenomenaalsed “Lõppmängus” ning nad suudavad oma karakterid väga reaalseteks muundada ning nendest hoolima panna. Mõlemas filmis on fännidele loodud momente, mis pani publiku ahhetama, kaasa elama ja nutma ka nädalaid pärast esilinastust. “Igaviku sõjas” Thori maandumine Wakandas, “Lõppmängus” kõigi ühinemine, Tony surm – kõik Alan Silvestri imeliste teoste saatel. “Tasujad” on meie põlvkonna parim koomiksisaaga ning “Igaviku sõda” ja “Lõppmäng” on minu lemmikud koomiksifilmid.